aprill 28, 2025
TRINOKKEL ⟩ Kui meie kodumetsad* lagedaks raiutakse, kaotame midagi igaveseks
Kodumetsad (kogukonnametsad) on asulalähedased metsad, rannametsad, puhke- ja virgestusmetsad, asulate kaitsefunktsioonidega metsad, matkarajad ja mitmed muud olulised puutumusega metsaalad, mille suhtes on inimestel kujunenud kindlad ja selged kultuurilised ja sotsiaalsed sidemed. Kogukonnametsad on riigimetsa osad ja kuigi RMK on riigimetsa haldaja, on riigimetsa omanik siiski igaüks meist.
– “Ostsime oma kodud metsa äärde ja nüüd on tühi väli, linnud on praktiliselt kadunud. Hing on haige.”
– “Seda metsateed enam ei ole, kui väga me seda ka päästa ei püüdnud. Kogukonna arvamus ei olnud oluline. Kurb on näha ja kuulda, kuidas sellest raiest tekkinud hingehaavad kogukonnast mingis osas ilmselt kunagi ei kao ja endine turvatunne ei kipu taastuma.”
– “Iga marja- ja seenehooaeg algab südamevaluga, et mis on alles ja mida pole.”
– “Piisas kõrval oleva metsa mahavõtmisest ning paarisaja meetri kaugusel allesjäänud metsas kadusid seened. Üleüldse oli kodulähedases metsas pooltosinat hääd seenekohta, nüüd ei ühtegi.”
– “Vana-Võru Postitee on väga nukras seisus. Koledad lageraied, koledaks jäetud künkad… Kunagi oli see ilusaim maantee oma käänakute ja uhkete metsadega. Nüüd sõidan ja enda ümber ei vaata. Sest nii kurb ja valus on…”
– “Meilgi ümber küla metsad maha võetud, tuulte tallermaa.”
– “Aasta aasta järel tulevad telefonikõned ja kirjad ettepanekutega mets maha müüa. Vastame, et me juba majandame oma metsa. Ta on mulle tuulevarjuks, kõndimiskohaks, silmailuks. Tegelikult teeme valikraiet ka. Aga helistamised aina tulevad. Mis peaks see olema, mille vastu ma oma kodumetsa vahetan?”
Need on väga väike osa lugudest, mis on jagatud 2025 märtsikuus “Toetame raiemahu alandamist” ajal.
Üle Eesti on inimestel lõpmata hulk lugusid, kuidas pea igas Eestimaa nurgas on nende kodu-, marja- ja seenemets maha raiutud ja/või kuidas kogukonnal ei õnnestunud metsa päästa. Rahvana kaotame kultuuriliselt midagi igaveseks, kui meil ei õnnestu oma metsi hoida. Kui ei ole metsi, kus käia ja olla, kus korjata marju ja seeni, kui jääb vaid võsa, kuhu pigem keegi ei lähe, siis jäämegi ilma võimalusest metsaga koos olla ja kokku kasvada – kõigest, mis on olnud siiani nii loomulik. Rahva tunnetus metsast osana oma kodust sellisel juhul katkeb. Hiljuti jagas oma mõtteid Maarja Vaino pärast esinemist aktusel, kus kooliõpilastelt küsiti, mis on nende lemmikkoht Eestis. “…lemmikpaikadeks on lastel kodu ja looduslikud paigad. Selle alla kuuluvad nii maakodu kui ka mererand, mets, nõmmed ja heinamaad.”
Kui metsas käiakse lapsepõlvest saadik, on see katkestamatu osa kultuurist. Mets ei ole siis vaid järjekordne turismiobjekt, mida käiakse uudistamas ja uurimas, kus käiakse näiteks tümakat kuulama samas mõistmata ja kartes metsa olemust ja elustikku. Kui kodumetsa alles pole, käiaksegi kaugemates metsades turistina. Tänase üleraie ja nõrga metsaseaduse tingimuses on sellisteks metsadeks järjest tihedamini kaitsealade sihtkaitsevööndid. Sealt tuleb järgmine probleem – nii loodus kui inimene koondub siis jagama ühte ja sedasama piiratud miniatuurset loodusruumi ja sellest tõusetuvad paratamatult veel hoopis teistsugused konfliktid.
On määramatult suur vahe, kas kasvad metsa kõrval, metsa lähedal, koos metsaga ja mets on osa sinu kodust või käid metsas juhul kui on võtta rohkem aega, otsides veel lagedaks raiumata kohta. Siis käid metsas kui turist, metsaskäik võib hakata sarnanema isegi muuseumis käiguga, mitte koduga, sest side metsaga on selliselt midagi täiesti erinevat. Suhte ehitamine metsaga võtab aega ja pole 2–3 korda aastas metsas jalutamise teema.
Mis meie kodumetsade lagedaks raiumine meie kultuurilooga seoses tähendab, on väga palju kirjeldatud ja kirjutatud. Hiljuti ilmus Doris Kareva koostatud “Eesti metsaluule antoloogia”, mille kohta ütles filmi- ja kirjamees Vallo Kepp: “Endas kuulatades on Kareva monteerinud kokku mitte niivõrd metsaluuletusi, vaid neid saatvaid tundeid. Metsaluule raamatu põhihelistik on pigem masendav: me ju kõik teame, et sinu või minu mälumets on pöördumatult saanud raiesmikuks – kuigi seal saab ju metsmaasikal käia, kumiseb peas ikkagi, et sul pole lootustki näha oma lapsepõlve põlismetsa. Sa lihtsalt ei ela puude kasvamist oodates piisavalt kaua! Niikuinii on see juba hoopis teine mets.” Ei ole meie kellegi unistus järjepidev jalutuskäik raielankidel, kus järgmised 50 aastat kakud ei huika, rähnid ei tegutse ja metsvindid ei laula.
Vanades pärimustes ja lugudes, on mets alati olemas, metsas on miskit hirmsat, salapärast, isegi ohtlikku, sest mets on olnud suur ja lõputu. Siis ei olnud jõudu (ehk masinaid), mis neid metsi nii suures hulgas lagedaks raiuksid. Mets on eestlase jaoks osa kodust ja kodutundest. Kodu on püha ja ilma koduta ei ole (kodu)maad, mida hoida ja kaitsta. Koduta oleme ei keegid. “Kohatunne ei ole pelgalt emotsionaalne nähtus, vaid tähtis tegur, mis mõjutab heaolu, kuuluvustunnet ja sotsiaalseid sidemeid.” Pole ka väheoluline, et kogukonnametsade mittehoidmisel “võõrduvad kogukonnad nii maal kui linnas veelgi oma riigist. Viimane on väga halb kaitsevalmiduse tähenduses.” Sest mida me üldse kaitseme kui ei kaitse Eesti loodust ja kultuuri?
Inimeste metsade lood on tihti valusad ja neid võib olla raske isegi kuulata. On hämmastav, et osa inimesi, kuuldes kellegi leinast kaotatud metsa üle, reageerivad leinaja tunde tühistamisega. Olen kogenud metsa kadumise üle kurvastajatega pahandamist ja selgitamist, kuidas mets on justkui kartuli- või viljapõld, muudkui külvad ja lõikad. No ei ole! “Metsa enesestmõistetavus paneb unustama tõsiasja, et metsal ja metsal on vahe sees.” Ükskõik kui palju rahvale rääkida, et metsi saab istutada, siis tegelikkuses saab vaid puid istutada – metsad on ökosüsteemid ja nende kujunemine ja kasvamine võtab aega. Seeneniidistikku, laanerähni, samblaid ja samblikke ei saa kuidagi istutada. Metsade rüüste traagika tabab järjest enam ja eriti tugevalt looduse uurijaid. Inimesed, kes tunnevad loodust nii põhjalikult, mõistavad looduse hävitamise suurust ajal, mil peavad ootama metsatööde masinate taga, oma inventeerimiste plaane metsaraiujate järgi ümber tehes ja pidevalt kurbusega tõdedes, et jälle on elupaikadest mõõtmatult palju ära hävitatud.
Inimeste lugusid on oluline osata ära kuulata ja nende tähendust mõista – metsade rüüste üle Eesti puudutab väga paljusid inimesi. Lood peavad olema vabalt räägitud, kuulatud ja neid ei tohi kritiseerida, sest need on nende inimeste enda lood. Mets, olles küll miskit täiesti füüsilist, kannab endas abstraktset hindamatut väärtust, millest saab kõige paremini aru siis, kui sul su metsa enam ei ole, kui oled temast ilma jäänud. “Maal kardan iga puu pärast ja ahastan iga kännu pärast. Ma pole ainus. Eesti metsapoliitika muserdab lisaks loodusele ka loodustundlikke inimesi.” Kodumetsad ei peaks olema vastandamise teema, sest kellelgi ei tule ilmselt pähe vaielda kodutunde olemuse üle. Samuti eI ole õige ohvrit süüdistada. Samal ajal oleks oluline tähelepanu pöörata sellele, et rüüstamisel ja selle õigustamisel ei tohi meie ühiskonnas kohta olla. Rüüstamine ise on vale ja selle pealt teenimine võiks olla hinnatud kui kuritegelik.
See tunne, mida inimesed omale südamelähedase ökosüsteemi ja seal elanud liikide hävimise puhul tunnevad, on ökoloogiline lein. Ürglein. Pärast armastatud metsatuka raiet tunnevad paljud jõuetust. Järjekordne lagedaks lõigatud endine mets paneb tundma kaotusvalu, kurbust ja tühjust. See, et kehtiv metsaseadus lubab uuendusraietega lagedaks raiuda kogukonnametsi ja puhkemetsi, ongi tekitanud üle Eesti väga palju pingeid, konflikte ja hingevalu. Need on ju riigimetsad ehk meie kõigi metsad. Uuringud kinnitavad, et metsamaastike muutumine lageraiutud aladeks tekitabki hirmu, viha, jõuetust ja kurnatust. Eesti inimeste vaimne tervis on Euroopas üks kehvemaid ja kindlasti on üks võimalus seda hoida – hoides meie metsi.
Äratundmine
Andres Aule – Valge
mind valdas äratundmine
kui seda kirjutan jään ellu
pean meeles hoidma
selle mis mind hoiab
– kõige vaiksema –
ja äratab
ma märkan
neis juhuslikes hetkedes
on rohkem
kui vaid see mis jõuab meelde
pean meeles hoidma
selle mis mind hoiab
