TRINOKKEL ⟩ LOODUSKAITSE REMONDINURK: vääriselupaigad

Vääriselupaikade ekspert Renno Nellis ja looduskaitsja Farištamo Eller selgitavad, mis on meie metsades leiduvate vääriselupaikade kaitsmisel valesti ja mida sellega ette võtta, et kõige elurikkam osa metsadest saaks eesmärgipäraselt kaitstud.
Ühe hea sõbra meelest on vääriselupaikade ideoloogia rumal, sest see tuleb mõtteviisist, et kõik hävitatakse nagunii ja et nimi «vääriselupaik» viitaks justkui oleks vähem ja rohkem väärtuslikke metsi. Tegelikult on ju igal metsal iseväärtus, kui järele mõelda. Tõsi, kuid vääriselupaiga metsad on kui ökoloogilised pärlid, kus on leidnud omale elupaiga väga paljud liigid, kes inimtegevust pigem ei talu. Need on vanemaealised metsad, kus inimtegevuse mõju on olnud minimaalne. Raiesurve neile metsadele on muidugi tohutu – seal on veel puitu, mida tasub raiuda. Ei oleks tark need elurikkuse oaasid piiritu ahnuse ja piiratud arusaamise tõttu maha raiuda.

Vääriselupaikades (VEP) on näha, kui elurikkad, mitmekülgsed ja uhked on kunagi olnud põlismetsad Eestis – need on kõige olulisem osa metsa elurikkusest, kuhu on koondunud kõige haruldasemad liigid. Seal on viimane ellujäämise võimalus metsaliikidele, kellele ei anta liigintensiivse metsaraiega võimalust ellu jääda. Vääriselupaigad, umbes 1,9% metsamaast, on osa loodus- ja põlismetsadest, mida kokku on säilinud umbes 2% metsamaast. Paraku on osa neist siiani kaitseta. Vääriselupaiku kaitstakse Eestis praegu metsaseaduse alusel, mille järgi riigimaadel on kaitse kohustuslik, eramaadel aga vabatahtlik. Suurem osa VEPidest asub riigimaadel, sest seal on rohkem järjepidevaid metsamaid.

On äärmiselt oluline kõik vääriselupaigad üles otsida ja neid hoida. Vääriselupaiku kaitstes kaitseme eesmärgipäraselt just kõige elurikkamat osa metsadest. Kuid just see soov ja eesmärk paistab riiklikust metsapoliitikast puuduvat. Keskkonnaministri määruse järgi võivad vääriselupaiku ametlikult määrata ja muuta ainult need, kes on läbinud erikursuse ja saanud selle kohta tunnistuse. Siin aga tekib probleem: viimase kümne aasta jooksul on selliseid koolitusi toimunud vaid neli. Ja mis veelgi olulisem – Kliimaministeerium on nende toimumisest teavitanud vaid kahte riigiasutust: RMK-d ja Keskkonnaametit. See tähendab, et väljaspool riigiameteid töötavatel spetsialistidel – olgu need teadlased, looduskaitsjad või metsanduse asjatundjad – ei ole olnud võimalik neil koolitustel osaleda ega seega ka vääriselupaiku ametlikult määrata. Eksperdid väljastpoolt riigiasutusi on ise korduvalt küsinud võimalust koolitustel osaleda, aga seda ei ole neile võimaldatud. See on aga ebavõrdne kohtlemine. Kui ainult riigiametnikel on võimalus vääriselupaikade määramisel kaasa rääkida, siis on tegemist põhiseadusliku võrdsuspõhimõtte rikkumisega. Looduskaitse ei saa olla vaid ametnike asi – põhiseaduse järgi peab see olema ühine vastutus, kus saavad osaleda kõik pädevad inimesed, sõltumata nende töökohast.

Valitsuse otsus määrata majandatavate metsade osakaalu protsent ja kohaldada metsade kaitset looduskaitseseaduse alusel, toob meelde küsimuse – kas ka vääriselupaikade kaitse tasuks tagada looduskaitseseadusega? (Keskkonnaühendused on seisukohal, et valitsuse kõnealune otsus on printsiibilt täiesti vale.) Keskkonnaamet saab kaitsealade valdajana anda nõusoleku maatoimingute jaoks, samuti küsitakse nende arvamust juhtumite puhul, millel on puutumus looduskaitseseadusega. Vääriselupaikade kaitse on algusest peale olnud looduskaitseline meede, mistõttu sobiks see teiste looduskaitseväärtustega samasse seadusesse. Ligi pooled VEPidest ka asuvad kaitsealadel, ülejäänud on majandusmetsades – need on vanadest metsadest jäänud elurikkuse killukesed, millele kohaldub Metsaseadus.

Säilinud loodus- ja põlismetsi, sh vääriselupaiku ei ole võimalik nipsust juurde tekitada, need kujunevad pikkade aastakümnete või taastuvad sajandite jooksul. Vääriselupaigad kui kõrge kaitseväärtusega metsad tuleb säästva metsamajandamise standardite järgi kõik puutumatuna säilitada (näiteks ülemaailmse Metsahoolekogu (FSC) säästva metsanduse raamistiku printsiip 9). Vääriselupaikade kaitset nõuavad ka metsamajandajatele olulised erinevad sertifikaadid nagu FSC, mistõttu ei ole vääriselupaikadest raiutud puitu võimalik FSC-tootena turustada.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia raames on kinnitatud juhend loodus- ja põlismetsade kirjeldamiseks ja kaitse alla võtmiseks. See näeb ette kaitset ka eramaadel ja selliste metsade kirjeldamist riigimaadel juba 2025. aastal. Kliimaministeeriumist on kuulda olnud, et loodus- ja põlismetsade kaitset planeeritakse siiski ainult riigimaadele, mis on strateegia sisuga vastuolus. Kaitse eesmärk ei sõltu ju maaomandist, vaid seda tuleb rakendada kõikjal, kus kaitstavad väärtused alles on. Riigil on võimalik kaitsealused maad näiteks riigile osta ja selliselt neid kaitsta. Vaja on ka toimivat eraomanikele suunatud hüvitamissüsteemi, sest senised 20 aasta pikkused notariaalselt sõlmitavad VEP-lepingud ei ole piisavad.

Vääriselupaiku pole võimalik hüvitada nõnda nagu tavaliselt, et otsitakse piirkonnast välja samaväärne VEP, mida ei olnud veel leitud. Nimelt peaks kõik VEPid olema juba printsiibi järgi inventeeritud ja arvel ehk iga tuvastatud uus VEP tulebki ju kohe arvele võtta, kuid eramaadel ei ole seda võimalik ilma maaomaniku nõusolekuta teha (VEP määrus). Samas elame maailmas, kus hüvitamissüsteem on vaja luua sisuliselt kõigele. Vääriselupaikade puhul tähendab sisuline hüvitamine asendusala valimist võimalikult samast metsatüübist, võimalikult lähedalt, pindala poolest mitu korda suurematelt ja lähikümnenditel VEPideks kujunevatelt aladelt.

Vahel heidetakse vääriselupaikadele ette nende väiksust ja seda, et kui ümberringi nagunii metsad ära raiutakse, siis mis kasu neist on? Tasub teada, et majandusmetsades vajavadki VEPid puhverala. Serva puhvrid ei tähenda raiepiiranguid, küll tähendavad nad lageraiepiirangut. Oluline erinevus.

Vääriselupaigad on vajalikud liigraiutavates majandusmetsades elurikkuse oaaside hoidmiseks, et nende toel oleks lootust laastatud metsamaa elurikkuse taastumiseks. VEPide kaitsmiseks ei ole vaja ka suuri alasid metsa majandamisest välja jätta – hetkel on vääriselupaiku registreeritud ainult 43 900 hektaril, aga metsamaad on Eestis 2 344 200 ha. Suur osa vääriselupaikadest on riigimaadel hiljutiste inventuuridega üles leitud (Eesti Looduseuurijate Seltsi ja RMK poolt), aga päris kõiki siiski veel mitte. Ja kõik need loodusmetsade killukesed on ju väärtuslikud.