Metsakategooriate taastamise vajadusest
„Metsanduse arengul on kaks lahutamatut ja teineteisest tulenevat üldeesmärki: 1) säästlik (kestlik, ühtlane, pidev või mitmekülgne) metsandus, mille all mõeldakse metsade ja metsamaade hooldamist ja kasutamist sellisel viisil ja sellises tempos, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ja potentsiaali praegu ning võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil; 2) metsade efektiivne majandamine, mille all mõeldakse kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomset tootmist ja kasutamist nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.“ (Eesti metsapoliitika, 1997: 3)
Kuni 2008. aastani metsaseaduses kehtinud metsakategooriatega (hoiumets, kaitsemets, tulundusmets) määrati ära metsa majandamise ja kasutamise eesmärgid. Kuidas saab metsa majandada säästlikult (kestlikult), kui metsaseadusega ei ole määratud puistu erinevaid eesmärke peale puidu saamise? Poliitiliste otsuste tegemisel näib metsa majandamise ja kasutamise eesmärgiks olevat võimalikult väikeste raiekuludega puidumassi saamine see on kitsalt utilitaarne maailmavaade. Ulatuslike lageraiete tõttu väheneb metsade looduskapital kiiresti ja on vastuolus metsade säästliku majandamise põhimõtetega, Euroopa Liidu elurikkuse ja metsanduse (aastani 2030) strateegiatega, mitmete rahvusvaheliste loodust kaitsvate lepetega. Metsade säästliku majandamise nõuded peavad üha karmistuma, kuna surve metsa ökosüsteemile lageraiepõhise majandamisega ja mittesobivate tehnoloogiate kasutamisega on viimase viieteistkümne aastaga kiirendanud metsaliikide väljasuremist. Isegi metsvindi − kunagi meie metsade kõige arvukama linnu – arvukus tulundusmetsas on haudelindude punktloenduse seire andmetel kaks korda vähenenud. Kultuurpuistud on üha liigivaesemad ja istanduste taimekooslused ei ole enam kasvukohatüübile omaste liikidega. Kui sajandivahetuse metsanduses liiguti säästva metsanduse suunas, siis pärast metsakategooriate loobumist 2008. a hakkas metsade majandamine eemalduma kestliku metsanduse suunast. Väljaspool kaitsealasid olnud kaitsemetsad, kus hoiduti lageraie planeerimisest, muutusid tulundusmetsadeks.
Üldplaneeringutega aga metsa kasutust suunavaid nõudeid ja kitsendusi enamasti sisse ei kirjutatud ja paljud endised kaitsemetsad (rohevõrgustik, rohealad, väärtuslikud maastikud, väärtuslikud looduskooslused, puhke- ja virgestusalad, asulate ja ehitiste nn sanitaarkaitse alad: maanteede, ökoduktide ja raudteede (sanitaar)kaitsevööndi metsad) jäidki tulundusmetsadeks. 2003. a alustatud Eesti FSC standardi (Tartu, Tallinn 2010) loomine peatus ja Eestis kasutusele ei ole võetud. Teised säästva metsanduse standardid on lahjenenud, olles üha enam rohepesu tunnustega (sertifikaadi olemasolu kinnitab, et majandamine on säästev). Metsanduse heast tavast (RMK 2003)1 on vähe alles, selle teksti lubab RMK küll uuendada. Metsade majandamine tulundusmetsades meenutab looduses juba kontsentreeritud lageraieplatse, mis olid lubatud vaid Siberi taigametsades. Säästva metsamajandamise üks oluline kriteerium on „vältida lageraiet see on lubatud vaid väikestel lankidel ja kitsa langina“. Suurtel lageraielankidel, mida metsaseadus praegu lubab, hävib puude kasvu soodustav mükoriisavõrgustik ja oluline osa metsaökosüsteemi toimimist tagavast elurikkusest. Seega ei täideta lageraiemajandusega ka metsapoliitika teist üldeesmärki: efektiivne majandamine, eriti metsa mittepuiduliste hüvede (ökosüsteemiteenused) ratsionaalne taastootmine ja kasutamine. Lageraie vähendab looduskapitali väärtust, metsa looduskapital aga peab majandamisel jääma samaks või suurenema inimtegevuse tulemusel, vaid siis on tegemist metsa kestliku kasutamisega.
Metsakategooriate taastamine ei peaks väga keeruline olema. Seaduste, määruste jt õigusaktide varasemad sõnastused on olemas, neid on vaja juriidiliselt praeguse õigusruumiga ühildada ja teksti mõnevõrra kaasajastada. Kaitsemetsade majandamise töögrupp koostas ka „Kaitsemetsade majandamisjuhised“ (Keskkonnaministeerium 2001) ja „Kaitsemetsade määratlemise ja majandamise juhendi“ (Keskkonnaministeerium 2004), mis rahuldaksid praeguse metsasõja algpõhjuse: kodumetsi ja endisi kaitsemetsi hakati majandama lageraiepõhiselt kui tulundusmetsi. Põhjalik ülevaade kaitsemetsadest koostati metsateadlaste poolt Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudis (August Örd, 2000. Kaitsemetsad ja nende majandamine Eestis). Praegune lageraiepõhine puhkemetsade (KAH-alade) majandamine on vastuolus kinnitatud riikliku metsapoliitikaga (1997).
Poliitikud peavad tunnistama, et metsade kasutusviiside ja metsakategooriatega sihtotstarbe määramise kaotamine metsaseadusest oli viga. Metsapoliitikaga on vastuolus ka praegu kehtiv kord (KOV käsiraamat, 2018: 62): „Kui mingi ala on planeeringuga määratud rohealaks ning ei ole seatud täiendavaid tingimusi, siis on sellel rohealal ka lageraie lubatud. Roheala eesmärk on ennekõike maakasutusviisi määratlemine ning metsade majandamine (sealhulgas ka lageraie) on igatepidi roheline maakasutusviis – mets teatavasti taastub.“ Puurinne taastub aastakümnetega, metsakooslus aga sajanditega või veelgi kauem. Praegu on endiste suurte laante ja suletud metsamaastikumassiivide asemel avamaastikud, kus kasvavad laiguti raieküpsust saavutamata noored kõrgemad puistud, mille vanus ei ületa enamasti isegi ühte sajandit. Rohevõrgustik enam ei tööta: tugialade ja rohekoridoride metsamaastik on asendumas raiesmikega, kus arenevad suktsessioonis avatud niidukooslused ja põõsastikud (noorendikud). Vanu loodusmetsi leidub vähe, põlismetsad on haruldased, ürgmetsi ei ole üldse. Puistutele juhtfunktsiooni määramine aitaks metsi majandada tunduvalt loodussõbralikumalt ja täita samas looduskaitse, EL-i elurikkuse ja metsanduse strateegia ning metsade säästliku majandamise standardite nõudeid ning keskkonnavaldkonna ja metsanduse arengukava eesmärke. Metsade looduskapital peab suurenema, mitte vähenema.
