Kuningale tuleb lõpuks ometi riided selga saada

Farištamo Eller, MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige. Avaldatud Äripäevas 9. aprill 2024

Oleme metsanduses normaliseerinud selle, et kuningas on alasti, on paljas. Peaksime seda tunnistama, kirjutab Farištamo Eller arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

Eestis on vähe kohti, kus metsi ei raiutaks. Nii arulage, kui see ka ei tundu – lagedaks raiutakse ka kaitsealasid, hiisi, Natura alasid ja kogukonnametsi (nn KAH-alasid). Jutt ametnike ja lagedaks raiujate toetajate poolt on aga järjest ilukõnelisem. Teisisõnu õõnsam, sest tegelikult on mets ilma „uuendamiseta“ veelgi elurikkam ja taburetid ei ole „lageraietööstuse“ peamine väljund.

Kuni raieintensiivsust ei alandata ehk raiemahtu ei vähendata, on kuningas jätkuvalt alasti.

Need, kes veidigi Eestis ringi liiguvad, on juba mõnda aega saanud näha, mismoodi metsi päriselt majandatakse. Kes oma silmi ei usu või kontorist välja ei saa, võib uurida näiteks riigikontrolli 2023. aasta auditit. See ütleb otse, kui halvasti on tegelikult Eesti kaitsealadel loodusväärtusi hoitud, sest seal lubatakse ja ka tehakse uuendusraieid (ehk lagedaks raiumist). Ja kaitsealade lagedaks raiumine jätkub siiani.

Kuuldavasti ei taha ametnikud (kes täpselt, pole avalikkusele vist teada) praegugi seadust muutes uuendusraiete keeldu kaitsealadel seadusesse kirjutada. Miks küll? Alasti kuningas ei luba?

Halvasti on

Eestil on juba tükk aega Natura rikkumismenetlus, aga ikka ei tundu tegijatele ja lubajatele pähe tulevat, et võimalus on Natura alasid ka mitte lagedaks raiuda. On lapsi (ehk ka täiskasvanuid?), kes ei suudagi kommi hilisemaks jätta – niipea kui seda näevad, peavad selle kohe ka ära sööma. Selline tundub olevat Eestis mentaliteet looduse osas – kõik kiiresti rahaks.
Halvasti on. Kas on võimalik, et me ühiskonnana ehk ei olegi võimelised olukorda muutma?
Probleem, et ekspertidelt on Eestis sõnaõigus ära võetud ja antud ametkondadele, on suur. Näiteks muudetakse praegu ametkondade koridorides looduskaitseseadust, kuid looduskaitsjad ja ka teadlased ei tundu olevat seda näinud. Miks nii ja kes seaduse muudatusi üldse teevad?
Oleme normaliseerinud selle, et kuningas on alasti, on paljas. Praegune olukord ei ole ühiskondlik valik, vaid on teatud väikesele kildkonnale ühisvarade läbi rikkuse kinkimine. Sest ka riigimets on ühisvara.

Esimene samm

Mida siis teha? Tuleb julgelt öelda, et kuningal võiksid riided seljas olla. Ja kes see veel peaks seda ütlema kui meie ise?
11 miljonit ja rohkem tihumeetrit aastas metsaraiet ei tohi olla normaalsus. See ei mahu meie kultuuriruumi.

Jutt, et Eestis on asjad korras ja keskkond on hoitud, ei ole õige, sest looduse näitajad halvenevad ja elurikkus väheneb kolinaga. Näiteks on haudelinnustiku riikliku seire andmetel Eesti metsalindude arvukus kiires languses ja perioodil 1983–2018 on metsalinnustiku arvukus vähenenud lausa 26% võrra. Suurimaks mõjuteguriks on analüüside kohaselt metsamajandamise viis. Inimpelglikel liikidel läheb seetõttu ka kõige kehvemini, sest nad vajavad vanades loodusmetsades asuvaid elupaiku.
Samuti vajavad paljud haruldased samblikud spetsiifilisi, vaid vanas loodusmetsas leiduvaid elupaiku. Eestis leidubki kõige enam metsasamblikke ja need kuuluvad väga kõrge metsaraie surve tõttu viimasel 20 aastal eriti tugevasti ohustatud elustiku hulka.
Mida siis ette võtta selle alasti kuningaga? Esimene samm on tunnistada, et kuningas tõesti ongi alasti, ja edasi proovida ta riidesse saada. Lageraied kaitsealadel ja hiites ja kogukonnametsades tuleb lõpetada. Edukas Eesti võiks olla see, kus looduse olukorda ei muudeta pidevalt hullemaks.
Eesti metsa raiutakse praegu nii intensiivselt, nagu homset ei tuleks. Ning seda kõige halvemas mõttes.

Känd. Pilt: Kaia Konsap
Känd. Pilt: Kaia Konsap