Kaitsealade, hiite ja kodumetsade lagedaks raiumine on kuritegelikult lühinägelik

Kuidas tekkis olukord, kus Eestis lubatakse kaitsealasid lagedaks raiuda? Ja hiisi, kogukonnametsi ning üldse ökoloogiliselt ja maastikuliselt kalleid metsi? Mis küll juhtus, et olukord nii hulluks on läinud, küsib looduskaitsja Farištamo Eller.

Metsa kasutuse ja raiumise viisid sõltusid enne 2009. aastat nende kategooriast. Siis olid metsaseaduses kategooriatena määratletud hoiu-, kaitse- ja tulundusmetsad.

Kaitsemetsad olid tundlikud või muul moel olulised metsad, sealhulgas väärtuslikud puhkemetsad ning head marja- ja seenekohad. Paraku 2008. aastal vastu võetud metsaseaduse muudatustega kaotati metsakategooriate regulatsioon täielikult. Sellega kadus metsaseadustikust ka kaitsemetsa mõiste ja tähendus.

Praktikas tähendas see, et lagedaks sai hakata raiuma selliseid metsi, mida oli varem hoitud elukeskkonna kvaliteedi tagamiseks ja muude loodushüvede ehk ökoteenuste hoidmiseks. Kaitsemetsade osakaal oli küll piirkonniti erinev, kuid kokkuvõttes umbes viiendik metsamaast.

Kaitsemetsi tuleb kaitsta inimese kitsafookuselise ja lühinägeliku tegevuse eest.

Metsakategooriate kaotamine metsaseadusest oli metsasõja tekkimise ja süvenemise üks väga olulisi põhjuseid, sest metsakategooriate kaotamine võimaldas raiemahtu edaspidi oluliselt tõsta ja hakata metsa lagedaks raiuma ka seal, kus see varem ei olnud võimalik ega ka normaalseks peetav. Praeguseks on olukord nii hull, et paljude kaitsealade piiranguvööndites on kaitse-eeskirjaga lubatud isegi uuendusraied, sealhulgas tööstuslikud lageraied.

Metsakategooriad seadusesse tagasi
Hulk valdkonna asjatundjaid on viimase aasta jooksul kokku pannud seaduseelnõu ettepaneku, et metsade kategooriad saaksid metsaseadusesse tagasi toodud. Kaitsemetsi tuleb kaitsta inimese kitsafookuselise ja lühinägeliku tegevuse eest, et metsad kaitseks omakorda inimese eluks vajalikku õhku, vett, mulda, maastikku, vaikust ehk sellist elukeskkonda, mis võimaldab inimestel vaimselt ja füüsiliselt tervena elada läbi põlvkondade. Praegu on alles jäetud peamiselt klassikalise looduskaitse eesmärgil kaitstavad nn hoiumetsad, aga varasemad kaitsemetsad, mis olid planeeritud just elukeskkonna kvaliteedi ja teiste oluliste loodushüvede hoidmiseks ning kaitsmiseks, on suures osas juba lagedaks raiutud.

Metsade kategooriad kaotati põhjendusega, et kaitse jätkub looduskaitse seaduse alusel, aga seda ei ole sisuliselt toimunud.

2008. aastal kaotati metsade kategooriad põhjendusega, et kaitse jätkub looduskaitse seaduse alusel, aga seda ei ole tegelikult sisuliselt toimunud. Kui liigikaitse hoiumetsade näol küll toimib, siis elukeskkonna kvaliteedi kaitsmine ja paljude loodushüvede kasutamine ei ole enam võimalik, sest kohaliku elukeskkonna kvaliteedi kaitsmise võimalus kaotati koos kaitsemetsade kategooria kaotamisega. Eelnõu on valmis ja küll peagi leitakse võimalused selle avalikustamiseks ning menetlusse andmiseks.

KAH-aladel tuleb uuendusraie keelata
Kõrgendatud avaliku huviga alad, ka KAH-alad või KAH-metsad, on Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loodud mõiste. Sellised metsaalad on asulate lähedased metsad, ka sellised metsad, kus käiakse puhkamas, marjul, seenel, matkamas või sportimas, või mis kaitsevad asulaid mürareostuse või ebasoodsate ilmastikumõjude eest. See ei ole «eraomandi kallale minek». KAH-alade näol on tegu kindla osaga riigimetsast, mille majandamisel tuleb RMK-l vastavalt metsaseaduse § 43 lõikele 9 arvestada avaliku huviga ja kaasata kohalikku kogukonda otsustusprotsessidesse.

Puhkealasid määrab siiani RMK, osal juhtudel koos kohaliku omavalitsusega. KAH-alade määramise protseduur pole seaduses sätestatud ning on ebaselge, kes sellesse protsessi on kaasatud, küll aga puhkemetsad määratakse üldplaneeringuga.

Kõige arusaamatum on, miks pole KAH-alade valik ja määramine avalikud – valitud KAH-alasid ei avalikustata ka küsimise peale juba aastaid. Avalikustatakse igal aastal küll need KAH-alad, mille raietööde plaani parajasti kokku pannakse. Ilmekas on näide Saaremaalt, kus hiljuti otsustasid Saaremaa vald ja RMK omavahel Saaremaa KAH-alad ära määrata, kokku 20 ala 3463 hektaril, kuid nende alade avalikustamine ja nägemine metsakaardil on osutunud parajaks pähkliks ja siiani pole see õnnestunud.

Metsade hoidmine ei tohi sõltuda aktiivsete inimeste olemasolust.

Kindlasti tuleks kodumetsades (nn puhkemetsades) keelata uuendusraied, kuid siiani ei ole RMK nõustunud seda tegema, tuues üheks põhjenduseks kohalike kaasamise protsessi. Samas ei tohi metsade hoidmine sõltuda aktiivsete inimeste olemasolust. Kodumetsad peavad olema hoitud sõltumata sellest, kas keegi on asunud neid kaitsma või mitte. Varem tagas vajaliku metsa püsimise ja hoidmise nn kaitsemetsa kategooria, mistõttu tuleb kaitsemetsade kategooria metsaseaduses taastada.

Uuendusraie maht on kaugelt liiga suur
Uuendusraiete, eriti lageraiete mahtu tuleb kiirelt langetada. Kõige olulisem on mõista seda, et kuigi vanades metsades puude juurdekasv väheneb, seovad metsad süsinikku jätkuvalt aastasadu edasi (nii mulda, juurtesse kui tüvedesse). Süsiniku sidumise kiirusest on veelgi olulisem juba metsas (mullas, juurtes ja tüvedes) talletatud süsinik – mida vanem mets, seda enam on metsas süsinikku talletunud. Seega on süsiniku sidumisel ainult puude juurdekasvu vaade väga poolik!

Mida vanem mets, seda enam on metsas süsinikku talletunud.

Veebis on saadaval Texase A&M Ülikooli metsaökoloogia professori Asko Noormetsa ettekanne Eestimaa Looduse Fondi konverentsil «Mets tahab vanaks elada», kus ta selgitab, kuidas ja miks on väga oluline vanade metsakoosluste hoidmine ja kaitse.

Millal küll tekib Eestis poliitiline julgus ja tahe praegune metsi laastav metsanduspoliitika lõpetada ja pöörduda kaasaegse teadusliku ökoloogilise ning inimsõbraliku metsakasutuse poole? Seniks aga metsasõda ühiskonnas aina laieneb ja süveneb, sest mets – olles küll erakordne ökosüsteem – enda eest ise seista ei saa.