Hinnad tõusevad, maakoolid suletakse, kogukonnametsad raiutakse lagedaks ja samal kujul naaseb looduskaitsjatelt armutult nahutada saanud eelnõu, mis kahjustab kogukondi üle Eesti.

Riigikogule on taaskord esitatud metsaseaduse ja planeerimisseaduse täiendamise eelnõu, millega taotletakse kokkuvõtlikult, et edaspidi otsustataks inimeste kodumetsade saatus kinniste uste taga RMK ja kohaliku omavalitsuse kokkuleppel. Seda seetõttu, et kogukonna kaasamine on tülikas ja tihti hakkavad kohalikud vastu RMK soovile nende mets lagedaks raiuda. Aga loomulikult pole dokumentides selle eelnõu päris eesmärki vähimagi aususega kajastatud.

Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et seadusemuudatus lahendab olulise probleemina teadmislünka, kus asuvad kogukonnale olulised metsad. Dokumendis välditakse aga iga hinna eest kogukonnametsa majandamise ja selle ümber lahvatavate konfliktide teemat, justkui probleem poleks metsa mahavõtmine, vaid otsustajad lihtsalt ei teaks, kus rahvale armsad metsad asuvad. Kas RMK on tõesti aastaid korraldanud kaasamiskoosolekuid, kus käiakse niisketes metsatukkades keset tööpäeva (!) kohalikega vaidlemas, sest nad ei tea, kus kogukonnametsad asuvad?

Päris probleem seisneb kogukonnametsade lageraietega majandamises ja olematus sisulises kaasamises, mis ei anna kohalikule inimesele turvatunnet, et talle ja tema lastele jääb alles kodune mets. Eelnõu seletuskirjas kirjeldatakse, kuidas kaasamiskoosolekud on seni toimunud seal, kus võis oodata kohalike elanike kõrgendatud huvi plaanitud majandustegevuse vastu. Küll aga ei leia seletuskirjas märkimist tõsiasi, et kui eelnõu vastu võetakse, tekib kogukonnale risk, et kohalik omavalitsus nõustub RMK otsusega võtta maha nende parimad marjametsad.

Kanna seenekoht kaardile ja oota ukse taga
Praegu peab RMK kaasama kohalikku kogukonda metsamajandamise otsustesse ehk nad peavad vähemalt küsima kogukonna arvamust. Ühe ametliku kaasamise viisina korraldatakse praegu kogukonnametsades koosolekuid, kus kohale tulnud kodanikele üritatakse maha müüa kodumetsa juba põhimõtteliselt valmis mõeldud raieplaane mõne kosmeetilise muudatusega. Kui kasvõi näiliselt kogukonda kaasata, saab RMK linnukese kirja ja nõnda säilib ettevõttel säästva metsanduse sertifikaat.

Eelnõu õnnestumisel küsiks kohalik omavalitus rahvalt, kus nende marjametsad asuvad, et siis rahvas ukse taha suunata, kuni tähtsad mehed räägivad. Eks hiljem kuuleb, mida omavahel otsustati. Loomulikult on RMK sealjuures metsa raiumise huviga ekspert, rahvas ise ka ei tea, mida tahavad, ja, ennäe, eelnõu seletuskirjas kirjeldatud seadusmuudatusega kaasnev „positiivne sotsiaalne mõju“ kohalikule kogukonnale saabki justkui tõeks. Said nad ju midagigi valida ja anda registrisse oma parimad seenemetsad.

Ma ei väida, et rahuldav oleks praegune olukord, kus iga metsatuka eest tuleb kogukonnal kaasamiskoosolekul tunde tihti tulutuid vaidlusi pidada, kohtusse minna või lõplikult alistuda ja käia RMK-ga metsas säilikpuid valimas, mis esimeses tormis murduvad. See eelnõu aga pigem süvendab, kui lahendab, probleemi kogukondade jaoks üle Eesti. Reeglina on kogukonna probleem see, et nende kodumets võetakse lagedaks, nii et nendel koosolekutel külmetanud inimeste silmad seda enam seal sellisel kujul ei näe.

Kelle probleeme lahendatakse eelnõuga, mille tulemusel on kogukonnal raskem vastu hakata ning tekib sujuv protsess, mis lubab kogukonnametsast kenad tihud varuda? Meie riik ei tohiks tegutseda vaid puiduettevõtete kasumi nimel. Riigi esmane vastutus on oma kodaniku ees. RMK töötab maksumaksja raha eest ning peab seega toimima rahva heaks.

Tuleb lõpetada pimesiku mängimine ja teha eelnõu, mis päriselt lahendaks kogukondade probleemi, milleks endiselt ja alati on olnud, et nende mets võetakse lagedaks ja „majandatakse ära“. Vajame eelnõud, mis keelaks lageraied ja muud uuendusraied kogukonnametsades. Soovitan poliitikutel selleks vaadata rahvaalgatust „Avalik pöördumine kodumetsade kaitseks“, mis kirjeldab, kuidas kogukonnametsa tõeliselt hoida.