Metsakasvatusest ja metsahoiust mõeldes tuleb vahet teha kaitsealustel metsadel ja puiduvarumise metsadel, mille kohta on praegu käibel mõiste majandusmets, enne 2009. aastat aga oli metsakategooria tulundusmets. Praegu kehtivast metsaseadusest ei leia küll kumbagi neist mõistetest.
FARIŠTAMO ELLER: Kaitsealadel tööstuslik puiduvarumine on saatuslik viga
Avaldatud Postimehes online 21. juunil 2024
Puitu on inimestel vaja, kuid puidu nimel ei tohi kaitsealasid ja elukeskkonda hävitada, sest seda viga ei saa tulevikus parandada. Kuni kaitsealuste metsade lagedaks raiumine ei saa peatatud, vastutavad ökosüsteemide teadliku hävitamise eest kõik seotud osapooled, kirjutab Farištamo Eller, MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige.
Eesti kaitsealade lagedaks raiumist on kajastanud lisaks Eesti enda teadlastele, riigikontrollile, looduskaitsjatele ja ajakirjanikele palju ka välismaal, näiteks Hollandi ja Saksamaa uurijate poolt ja The Guardianis. Seadustikus on põhimõtted selged: kaitsealade eesmärk on kaitsta ja hoida olemasolevat loodusväärtust (metsa)ökosüsteemides ning lasta sellel (omasoodu) areneda. «Metsa uuendamine» on aga tööstusliku puiduvarumise vajadusest lähtuv utilitaarne mõiste, mille eesmärk on saada võimalikult kiiresti võimalikult suure turuväärtusega puitu. Kaitsealad aga ei ole puiduvarumise kohad, vaid loodusväärtuste hoidmise ja väärtustamise kohad.
Kui loodus- või keskkonnakaitse põhimõtted jäävad mingil põhjusel arusaamatuks – näiteks on paljude inimeste jaoks elementaarne uskuda loodust kui tsivilisatsiooni suhtes sekundaarset või inimesele alistatud süsteemi, mille eesmärk on inimliiki teenida – saab sama põhimõtet illustreerida näiteks muinsuskaitsega, kultuurilise väärtusega, mis on otseselt inimese, tema kultuuri ja tsivilisatsioonisüsteemide teenistuses. Kindlasti on enamikul meist keegi tuttav või tuttava tuttav, kes elab kultuurilooliselt miljööväärtuslikul alal ja on kirunud muinsuskaitset, sest ta ei tohi oma majaga mitte grammigi teisiti teha kui muinsuskaitse lubab. Küll on vaja kindlat tüüpi aknaid, siis maja värvi, seinu ei tohi maha lõhkuda, et avarust luua… Muinsuskaitse objekti puhul võib tegu olla eraomandiga, kuid ühiskondlik seadustatud kokkulepe nõuab, et ühiselt kaitstakse ja hoitakse kultuurikeskkonda, kus eraomand asub. Hoone, rajatis, asupaik võib koguni üüritulu toota – mida miljööväärtuslikum ümbrus objektil, seda kõrgem üürihind!
Kaitsealade metsade puhul kehtib samuti ühiskondlik kokkulepe (ja seadused!), et need tuleb jätta looduslikule kasutusele ja ökosüsteemidele ja mitte mingil juhul neid tooraineallikatena kasutada. Kui seda paralleeli ei mõista ja seadust ei täida, tuleb neil aladel seadustada lisareeglid, mis välistaksid seal puiduvarumisele keskendunud ekspluateeriva metsakasvatuse. Tänu vanematele ja kogenumatele metsameestele, kellel on olnud kogemuslikku ja erialast oskust neid muutusi jälgida, on saanud selgeks, et Eesti metsanduses kahjuks hea tava üldjuhul ei kehti ja ainus võimalus saatuslikke vigu vältida on reegleid ja järelevalvet karmistada.
Tööstusliku puiduvarumise narratiivis on palju kaitsealade metsade majandamisse sobimatuid tõekspidamistest tulenevaid tegevusi. Näiteks pannakse kõikidesse, ka kaitsealade metsamajandamiskavadesse kirja võimalik raiemaht. Seda maksimumnumbrit ei tohi metsaomanik ületada, aga miski ei keela vähem raiuda. See on aga tavaliselt teadmata tõde ning levinud on arvamus, et metsakorraldaja kirjutas selle numbriga (tegelikkuses raiemaksimumiga) kavasse soovituse, kui palju saab ära raiuda. Kahjuks on säärane teguviis levinud ka kaitsealade piiranguvööndi metsades – lõigatakse välja nii palju puitu, kui vähegi saab.
Raiesurve kaitsealadele ja ka tervikuna Eesti metsade üleraie suurim põhjus on viimastel aastatel õigusaktidega lubatud liiga kõrge raiemaht. Selle aasta 10. juunil avaldatud SMI andmete järgi oli raiemaht 2022. aastal 12,1 miljonit tihumeetrit. Paljud ilmselt ei usugi, et aastakümneid on aastane jätkusuutlik ja loodushoidlik raiemaht Eestis olnud lausa 3 miljonit tihumeetrit, aastatel 2006–2009 oli see umbes kuus miljonit tihumeetrit. Üks miljon tihumeetrit on 100 m külgedega kuup, mis on 30 korruselise maja kõrgune või täidab näiteks 400 olümpiaujulat või 10 m kõrguste hunnikutega 140 jalgpalliväljakut. Vahe kunagise 3 ja praeguse 12 miljoni tihumeetri vahel on aga lausa 9 miljonit tihumeetrit.
Eesti metsade alternatiivne hindamine arvutas, et raiesmikke ja kuni 20-aastaseid noori metsi on kokku 661 000 hektarit ehk 28% kogu metsamaast (koos kaitsealuste metsadega) – just see number näitab viimaste aastakümnete metsaraie intensiivsust. Kuigi juba alates 1997. aastal vastuvõetud Eesti metsapoliitikast on kõikides strateegiadokumentides seatud eesmärgiks metsade ühtlane kasutus, ületab viimase kümne aasta raiemaht ühtlast kasutust poolteist korda ja selline üleraie on kestnud juba pikka aega* . Eesti metsade alternatiivse hindamise raames selgus ka, et leebema kaitserežiimiga metsades (piiranguvööndid) ja asulate lähiümbruses on viimase aastakümne lageraiete intensiivsus kasvanud samale tasemele, nagu see oli veel paarkümmend aastat tagasi keskmiselt Eesti tulundusmetsades**.
Viimased pea kakskümmend aastat on Eestis läbi õigusaktide muutmise võimaldatud üleraiet suurendada ja metsi järjest lagedamaks raiuda. See trend on liikunud paralleelselt õiguslikult lubatava raiemahu kasvuga. Raiemahtu aitas hüppeliselt kasvatada 2008. aastal metsaseadusest metsakategooriate (hoiumetsad, kaitsemetsad, tulundusmetsad) kaotamine. Selle tagajärjel kadus Eestis kaitsemetsade mõiste ja kategooria üldse ära.
Suur osa metsi, mis olid varasemalt elukeskkonna kvaliteedi hoidmise eesmärgil kaitse all ja püsimetsakasvatusvõtetega majandatud, kaotasid oma kaitsestaatuse ja muudeti tavalisteks tööstuslikeks majandusmetsadeks. Enne 2015. aastat olid ka mitmetel suurtel kaitsealadel raiepiirangud ja nõuded raiete kvaliteedile tänasest oluliselt rangemad, näiteks Haanjas.
Seaduseaukudel peituvaid tõlgendusi ja skeemitamisi kaitsealade metsade legaalseks (tööstuslikult) lagedaks raiumiseks kasutatakse juba mõnda aega edukalt kõikjal. Riigikontroll tõi eelmisel aastal oma analüüsis välja, et kaitsealadel raiutud metsa eest makstakse lausa Natura looduskaitse toetusi edasi. Näiteks kombineeritakse sanitaarraiet ja turberaiet, et saada kätte kogu kasvav puit ehk ala lagedaks lõigata.
Uuenenud metsa väga madal nõue – juba 0,5 meetri kõrguse puittaimestikuga ala loetakse uuenenuks – võimaldab kõrvalolevat ala juba lagedaks raiuma hakata ja nõnda lühikese aja jooksul suuri lagedaid alasid moodustuda. Seetõttu ongi nii oluline saavutada Eestis olukord, et erinevad uuendusraied (lageraie ja turberaied: häil-, veer- ja aegjärkne raie) oleksid kaitsealadel keelatud. Need on tööstusliku puiduvarumise loogikast tulenevad raieliigid, mida võiks kasutada ehk majandusmetsades, kuid need ei sobi kindlasti kokku teadusliku vaatega kaitsealadest kui looduse pelgupaikadest.
Üks ehk isegi kõige olulisem mõtlemise muutus, mis tuleb kaitsealade metsadest mõeldes teha, on vajadus näha neid metsi alati kõrgpuistuna kasvamas. Kui ei ole tegemist range kaitsega, sobib selliste metsade hooldamiseks loodushoidlik püsimetsakasvatus. Loomulikult tuleb endistes kaitsemetsadeski rakendada püsimetsakasvatust (ja see metsakategooria metsaseaduses taastada).
Kõige olulisem püsimetsakasvatuse juures on see, et mets on selliselt kasutuses alati metsana püsti ja pakub pidevalt erinevaid metsahüvesid. Vajadusel tuleks puitu varuda puistu arengut toetava valikraiega. Püsimetsakasvataja võib ka aeg-ajalt soovi või vajaduse korral mõne häilu (väikese tühimiku) siia või sinna raiuda, kuid mitte kunagi suurema, kui lubab vastav õigussäte.
Häilu maksimaalne suurus on kasvava puu kõrguse laiune. Liialt suur häil aeglustab kvaliteetset metsa looduslikku uuenemist, aga püsimetsakasvatuses on oluline anda metsal võimalus ise uueneda. Pärast väiksemat looduslikku häiringut taastub ja uueneb mets paremini, kui jätta mets koristamata. See võib korda armastavale inimesele tunduda lausa mõistusevastane. Jutt, et (tööstuslik) lageraie imiteerib looduslikku häiringut, on vale, sest loodusliku häiringu puhul ei vii loodus puid kuhugi ära ja puit metsa all toetab uue metsapõlve tekkimist ja liigirikkuse kujunemist.
Metsade tööstuslikult lagedaks raiumise ja istutamise üks olulisim puudus (lisaks sellele, et ökosüsteem saab pikaks ajaks täiesti hävitatud ja enamasti ka metsamuld lõhutud) on see, et häilust suuremad lageraielangid ei uuene looduslikul teel kvaliteetselt ja metsakasvatajad peavad palju tegelema istutamise ja uuenduse hooldamisega. Need on aga kallid tööd ja oleks palju mõttekam lasta metsal endal see n-ö enda uuendamise töö ära teha.
Lageraiemajandust soodustab Eestis ka toetuste süsteem. Nimelt makstakse metsaomanikele lageraiejärgselt metsade uuendamise (metsataimede soetamist ja istutamist, metsamaapinna ettevalmistamist ning metsauuenduse hooldamist) toetusi. Sellega võetakse kunstlikult ära püsimetsakasvatuse suurim väärtus ja majanduslik kasu – et mets suudab õigete võimaluste loomisel ise kvaliteetselt uueneda.
Veel üks vastuargument loodusliku uuenemise vastu on tavaliselt see, et «aga sarapuu võtab võimust!». Sarapuu hakkab peale raiet kasvama pea igal pool, nii lageraielangil kui väikesel häilul, ja kes tahab, saab teda piirata nii siin kui seal. Tuleb tähele panna metsakasvatuslikult vildakat soovi saavutada kaitsealade metsades kiiret ja inimesele majanduslikult meeldiva puuliigiga n-ö uuenemist.
Tuleb tõdeda, et Looduskaitseseaduse järgi ON uuendusraied looduskaitsealade piiranguvööndis keelatud! Probleem tekib aga sellest, et väga paljude looduskaitsealade kaitse-eeskirjades on muudetud (tööstuslikud) uuendusraied lubatavateks. Lisaks on uuenemismäär madal ja raievanused on tööstuse huvides oluliselt alla toodud. Nn küpsusdiameetri täitumisel tehakse lageraieid ka enne kehtestatud raievanuse täitumist. Praktikas kasutatakse erinevaid skeemitamisi ja kui kuidagi teisiti ei saa, siis on veel võimalus lageraiuda sanitaarraie nime all. Paraku selline majandustegevus aitab vähese hulga inimeste pangakontosid lühiajaliselt täita, kuid pikas perspektiivis on tegemist looduse ja metsa väärtuste hävitamisega.
Metsas askeldajad mõtestavad sõnapaari «säästev ja jätkusuutlik metsandus» väga erinevalt. Leian, et on loogiline neid mõisteid sisustada nõnda, et metsade majandamise käigus saavad hoitud ja säilitatud ka metsaelupaigad, metsaökosüsteemid ja kohalike elanike kodumetsad. Loodushoidlik püsimetsakasvatus on selleks parim viis. Tundub aga, et nende jaoks, kes lageraiemajandust metsade majandamise ainuvõimaliku meetodina esitlevad, tähendab see sõnapaar võimalikult kiiresti võimalikult palju igalt poolt puitu raiuda.
Kaitsealade metsad on maastikul need kohad, kus anda metsadele aega ja rahu ning võimalust puudel ise kasvama hakata ning vanaks saada. Kaitsealad on looduse pelgupaigad. Jätkem need ahnest puiduvarumisest kõrvale.
* Eesti metsade alternatiivne hindamine, 2023, SA Postimehe Fond, lk 7
* * Eesti metsade alternatiivne hindamine, 2023, SA Postimehe Fond, lk 8
