FARIŠTAMO ELLER ⟩ Kas terve mõistus on jalutama läinud?

Tekitab nõutust, et poliitilise tahte puudumine riigikogus, erinevad valitsused, endine keskkonnaministeerium ja nüüdne kliimaministeerium lasevad meie ühist rikkust – rahvusparke ja teisi kaitsealasid – tükk tüki haaval lagedaks raiuda. Mõiste, mida sel puhul kasutatakse, on metsa uuendamine. Mulle toob see silme ette seinavärvi või garderoobi uuendamise. Mis sel vanal loodusel siis viga on, eriti kaitsealal, kus eesmärk ongi seda hoida ja kaitsta?

 

Sel nädalal võib asjasse mitte süvenenud inimesele kogu see metsavärk Eestis juhtme korralikult kokku jooksutada küll. Kõige enam on ehk silma jäänud erametsaliidu püstitatud installatsioon Tallinnas Vabaduse väljakul üraskitest puretud kuuskedest sõnumiga, et metsa tuleb majandada.

 

Üraskirünne on aga vale metsamajanduse tagajärg. Üraski levikule on pinnase ette valmistanud monokultuursete kuusikute istutamine juba aastakümneid tagasi. Lageraied aga soodustavad üraskirünnakuid veelgi, sest nii jäävad kuuskede tüved metsaservades «alasti» päikesekuumuse ja tuulte meelevalda. Järjest soojemad suved võimaldavad üraskil sama aasta jooksul mitu korda paljuneda ja soojad talved edukalt kevadeni vastu pidada. Puhtkuusikutes puudub ka üraski levikut tõkestav looduslik mitmekesisus: iga puu on uus toidulaud, mida ei pea üldse kaugelt otsima.

 

Lageraied on sobilikud majandusmetsades üraskikahju likvideerimiseks ja puidu varumise eesmärgi täitmiseks, aga mitte üraski tõrjeks. Sellest, kuidas oma metsi üraskirüüste eest hoida, on rääkinud nii teadlased kui metsamehed ning seda infot jagatakse erametsaomanikele igal kevadel, keskkonnaportaalist leiab ka juhendmaterjali. Üraskite leviku vähendamiseks on oluline metsas regulaarselt ringi käia ja puude tervist seirata, eriti kevadel ja suvel. Nähes märke üraskitest, nagu näripuru või vaigunired puutüvedel, tuleb kiiresti tegutseda. Tõhusad meetodid üraskite püüdmiseks ja nende leviku piiramiseks on püünispuud ja feromoonpüünised.

 

Aga kui paljud seostavad väljendit «metsade majandamine» metsade lagedaks raiumise ja uute puude istutamisega? Ja kui suur osa inimestest teab, et metsaseaduse üheksanda paragrahvi järgi on metsa majandamine metsa uuendamine, kasvatamine ja kasutamine ning metsakaitse? Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Silvia Lotman ütles hiljuti Postimehe külgedel, et loodust ega loodushoidu ei saa vastandada majandusele või inimesele ning kui me soovime kesta, on meil kõigil tarvis mitmekesist ja tervet loodust. Selleks aga, et hoida loodust, on vaja anda loodusele ruumi. Oleme ühiskonnana kokku leppinud, et peamiselt on loodusele ruumi andmise kohad looduskaitsealad. Mis aga toimub Eesti kaitsealadel?

 

Sel esmaspäeval oli riigikogu keskkonnakomisjonis koosolek rahvaalgatuse «Kaitsealad kaitse alla» üle, millega palutakse seadusandjatel kaitsealade lagedaks raiumine keelata. Kaitsealadel on lageraiesurve järsult kasvanud, eriti alates 2015. aastast. Samuti on surve vanadele loodusmetsadele, mida on ainult alla kahe protsendi metsamaal alles. Problemaatiline on kaitsealade kaitse-eeskirjade teadlik ja sihikindel leevendamine ning kaitsealade majandamine sama rasketehnikaga, mis on kasutusel tööstuslikes majandusmetsades.

 

Paljudele on olnud üllatav, et kaitsealasid üldse lubatakse lagedaks raiuda. Veelgi kummalisem on, et samal ajal kui Eestis kaitsealade metsa laialdaselt maha raiutakse, nõuti erametsaliidu eestvedamisel Toompeal veelgi leebemaid õigusakte, väites, et sellega ei vastanduta looduskaitsele. Kaitsealadel saab aga tõhusat kaitset tagada ainult siis, kui loobutakse kõikidest uuendusraietest, mille hulgas on lageraie ning aegjärkne-, häil- ja veerraie.

 

Meeleavalduse korraldanud erametsaliit ühendab oma liikmeskonnas vaid kümnendikku kõigist Eesti metsaomanikest. Nende hulgas on suuri maa-alasid kokkuostnud ettevõtted, kellele annaks looduskaitseliste õigusaktide leevendamine rahalist kasu. Samuti tundub kaitsealuste maade kompenseerimise ja ümbervahetamise nõue toimivat nendele ärimudelina. Loomulikult on väga oluline, et see, kelle maal avastatakse looduskaitselised väärtused ja kelle maal kehtestatakse looduskaitselised piirangud, saaks selle eest kas hüvitise või siis vahetataks maa ümber. Aga (!) on täiesti omaette lugu, kui maa sai ostetud, teades, et sellel on looduskaitselised piirangud, ja siis nõutakse maade ümbervahetamist ja kompensatsioonide suurendamist (samal ajal ka looduskaitseliste piirangute leevendamist kaitsealadel).

 

Ärimudel on üks asi, teine asi on valetamine. Kaks päeva enne meeleavaldust saatis kliimaministeerium meediale pressiteateid, kutsudes üles suhtuma erametsaliidu infosse kriitiliselt ja lükates ümber erametsaliidu valeinfot. Kõrvalseisjate segadusse ajamine andmetega toimib strateegiana ja vähendab inimeste motivatsiooni teemasse süveneda. Eestis on mets nii riigi kui ka eraomandis. Aastal 2019 avaldatud uuringu raportist tuli välja, et valdav osa metsaomanikest hoolib väga oma metsast, 65 protsenti on valmis osa oma metsast majandamisest üldse välja jätma.

 

Selgelt eristuvad metsaomanikud juriidilise staatuse alusel: puidu varumist pidasid olulisemaks juriidilised isikud või füüsilisest isikust ettevõtjad, ülejäänud aga nägid metsas pigem reguleerivaid või kultuurilisi looduse hüvesid. Selgus ka, et enamik metsaomanikke (67 protsenti) ei kuulu ühistutesse ega plaani ka liituda, sest ei näe selles mingit praktilist kasu. Metsaühistuid nähakse ennekõike metsa majandamise (raiete) korraldajatena, mitte huvikaitse organisatsioonidena.

 

Toon näiteks liikluse. Enamik inimesi sõidab autoga liiklusseadustikku järgides, kuid on väike osa, keda nimetame liiklushuligaanideks, ning nende pärast on vajalik liikluspolitsei ja (hoiatus)trahvid. Niisamuti tundub olevat metsaga. Väga suur osa Eesti metsaomanikest on väikemetsaomanikud ning nemad soovivad uuringute järgi metsi hoida ja loodushoidlikult majandada, ka peavad nad raierahu lindude pesitsusajal. Aga siis on need mõned, uuringute järgi põhiliselt juriidilised isikud, kes on metsa palju kokku ostnud ja kellele mets on eelkõige puidu varumise koht. Ja selliste inimeste tõttu on vaja seadusi, et kaitsealad oleksid kaitstud ja pääseksid lagedaks raiumise eest. Maa omamine on ühiskondlik kokkulepe, mis annab õiguse maad hallata (makstes vastutasuks ühiskonnale maamaksu), kuid see ei tohi tähenda esemelist omandiõigust nagu näiteks külmkapi või pesumasina puhul.

 

Eestis on pikalt käinud üleraie, puidu kvaliteet metsades on kahanenud ja raiesurve järjest süvenenud ning seetõttu võideldaksegi piltlikult iga puu pärast. Meeleavaldus selle pärast, et varsti ei saa enam kaitsealade piiranguvööndites lageraieid teha, ja väites, et üraskeid tuleb tõrjuda metsi maha raiudes, on vale ja väljapressimistaktika. Kaitsealuseid (piiranguvööndi) metsi ei ole võimalik hoida teisiti kui neid lageraiumata jättes. Püsimetsakasvatuse võtteid tuleb kasutada loodust hoidvalt ja säästvalt nõnda, et metsaomanik saab endale vajaliku puidu, kuid mets ja metsaelustik on samuti hoitud. Viimase kümne aasta jooksul on väga paljude Eesti kaitsealade raiepiiranguid leevendatud nii, et neil aladel on võimalik tööstuslike meetoditega metsa raiuda, ja see tuleb ümber pöörata, sest kehtivad kaitsekorrad ei taga praegu neil aladel metsade kui ökosüsteemide eesmärgipärast säilimist. Paljud metsad on seni olnud kaitse all vaid paberil ja nime poolest ning selline olukord ei ole pikas perspektiivis kellelegi kasulik, ka mitte ärimehele.