Kliimaministeerium on viimase paari nädala jooksul välja tulnud mitme eelnõuga, mille kohta saab eelnõude infosüsteemis (EIS) arvamust avaldada.
Eks seadusi muudetagi alatasa ning ikka on põhjust muudatusi jälgida ja oma sisend anda, aga praegu on omamoodi põnev hetk süvenemiseks ja kaasamõtlemiseks. Korraga on eelnõude infosüsteemis kommenteerimiseks üleval kliimakindla majanduse seaduse (planeeriti küll kliimaseadust), looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Olen väga tihti kuulnud, et inimesed oma vaimse tervise huvides uudiseid ei vaata, lehti ei loe ning sündmustega end kursis ei hoia. Ütlevadki, et poliitika neid ei huvita. Selline suhtumine ühiskonnale laiemalt mõistagi kasulik ei ole, sest mida vähem inimesed jälgivad ja kaasa rääkida püüavad, seda lihtsam on neil, kes süsteeme ära kasutades ja neid ka suunates isiklikku kasu võivad saada.
Mõnelgi inimesel ongi põhjenduseks: räägi, palju sa räägid, tehakse ikkagi nii, nagu kusagil tagatubades kokku lepitud. Samuti see, et nõnda palju on tööstuste lobi tulemusel tehtud poliitilisi otsuseid, mis pole kasulikud kellelegi teisele peale väikese otsese kasu saajate rühma. Huvikaitset tehes puutun sellega peaaegu iga päev kokku, kahjuks ei näi ka juba mainitud eelnõud midagi teistsugust olevat. Siiski ei pea neid protsesse vaikides, pea norus, pealt vaatama. Seda ei tohi teha.
Oluline on, et seadused ei sünniks kabinetivaikuses, vaid ikka koos valdkonna ekspertidega. Kliimaseaduse (jätkan jonnakalt vana nimetuse kasutamist, sest miks peaks kliimaministeerium majandusseadust tegema) loomise protsessi kaasati väga palju organisatsioone ja inimesi, lasti kaasa rääkida ja kuulati justkui ära. Kahjuks paneb tulemus kulmud kerkima: kas seaduse eesmärk läks kuskil protsessi jooksul kaduma?
Looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu on aga sündinud lausa keskkonnaorganisatsioone kaasamata. Probleem ei olnud selles, et organisatsioonid ei tahtnud kaasa rääkida, vaid neid teadlikult ei kaasatud ega võetud kuulda. Miks? Miks tegutseb ministeerium, justkui arvaks, et keskkonnaorganisatsioonid tahavad ministeeriumilt midagi erilist ja vaid iseendale, üksnes oma isiklikust kasust lähtuvalt?
Kasutan kliimaministri teadusnõuniku Aveliina Helmi sõnu ajast, mil ta veel ei olnud ministeeriumis, aastast 2020: “/…/ keskkonnaorganisatsioonide esindajad või loodusteadlased ei ole ideoloogid ega looduse kui huvigrupi eestkõnelejad, vaid loodusseaduste vahendajad. Keskkond ei ole huvigrupp, vaid kõige, mh majanduse taustsüsteem. Loodusteadlastele võib lõputult vastu vaielda, kuid loodusele vastuvaidlemisest eriti tolku ei ole.” Keskkonnaorganisatsioonid tõesti ei taha midagi iseendale, vaid seisavad meile kõigile vajaliku avaliku hüve, näiteks looduskeskkonna ning puhta vee ja õhu eest.
On kummaline, et meedias on ministeeriumi esindajad rõhutanud, et looduskaitseseaduse muutmise eelnõuga keelatakse ära lageraied ja häilraied kaitsealadel. Jah, seaduse eelnõus on tõesti kirjas, et “kaitsealal, hoiualal ja püsielupaigas on keelatud lageraie ja veerraie, välja arvatud hall-lepikutes pindalaga kuni 0,5 ha /…/ häil- ja aegjärkse raie tegemisel tuleb arvestada käesoleva seaduse lisas sätestatud tingimustega.”
Eesmärk on aga ju kaitsealade lagedaks raiumine ära lõpetada. Seda eesmärki saab saavutada kõigi uuendusraiete, sealhulgas ka häil- ja aegjärkse raie konkreetse keelamisega kaitsealadel. Seletuskirjas on oluline selgitus, mis ülteb et “aegjärgse ja häilraiega on võimalik metsa uuendada elurikkust ja maastikuilmet vähem (kui lage- ja veerraiet tehes) mõjutavalt.” See tekitab aga küsimuse, et miks üldse lubatakse looduskaitsealasid puiduvarumisloogikast tulenevate raieviisidega uuendada.
Siinkohal ei taha ma väita, et ministeeriumi esindajad valetavad, kui ütlevad, et nüüd saavadki kaitsealad kaitstud. Olen lihtsalt hämmingus niivõrd aralt tehtud seadusloomest. Ühiskondlik ootus on ju see, et kaitsealasid kaitstakse sisuliselt ning jääb ebaselgeks, miks ministeerium seda oma eelnõus ei tee. Huvitav on metsaseaduse muutmise eelnõus, milles istandike lubamist õigustatakse viidates muuhulgas arengukavale, mida pole kunagi isegi vastu võetud ja mille koostamisest seesama eelnõu tahab edaspidi loobuda.
Selgelt intensiivpuidutootmist ja mitte üldse kestvustoodete tegijaid arvestav muudatus on planeeritud metsaseaduses. Ministeerium on tulnud välja ühiskondlikult läbiarutamata plaaniga lubada Eesti metsamaale istandikud: ökoloogilises mõttes peaaegu surnud äärmuslikult liigivaesed alad, kus on üldjuhul üheliigilised ja ühevanuselised puud pikkades sirgetes rivides. Metsaseaduse mõttes ei ole need metsad (metsaseadus ja selle nõuded seal ei kehti), aga metsamaale neid tahetakse lubada ning loomulikult ei ole need metsad looduse mõttes ega meie tunnetuse mõttes. Me ju ometi teame, mis on mets, ja seda teadmist ei võta seaduse muutmisega ära!
Tasub tähelepanu pöörata eelnõu seletuskirjale, milles on sõnastatud: “Istandike rajamine ja hooldus on võrreldes muu metsamaa kasutusega või väljaspool intensiivset põllumajandusmaad asuvate alade kasutusega intensiivsem ja rohkem ümbritsevat keskkonda muutev tegevus, mille pikemaajaliste mõjude kohta Eestis ei ole piisavalt teadmisi.” Miks ministeerium istandikud nii jõuliselt läbi tahab suruda? Tahaks isegi küsida, mis on niisuguse eelnõu koostajatel mõttes.
Inimesed loomulikult otsivad ühiskonnas omavahel kompromisse, arutavad, kuidas saaks veelgi paremini, efektiivsemalt, arukamalt. Kuid nüüdseks võiks olla selge, et looduskeskkonnaga ei tasu läbirääkimisi alustada, sest sealt midagi “head” ei tule. Kliimaministri praegune teadusnõunik Helm on aastal 2020 Sirbi külgedel ise just seda rõhutanud: “/…/ meil ju ei tule pähe hakata nõudma kompromissi otsimist gravitatsiooniga. Hea Maa, äkki võiks külgetõmbejõud poole väiksem olla, see võimaldaks tagada lennunduse sotsiaalsete ja majanduslike vajaduste parema tasakaalu? Ehk hakkaks siiski ka ökoloogilisi ja keskkonda puudutavaid seaduspärasid käsitlema nagu füüsikaseadusi, sest seda nad tegelikult on, ainsaks erinevuseks veel suurem keerukusaste.”
Praegu on õige hetk võtta neid väga tarku sõnu kuulda ja mitte otsida kompromisse sealt, kus neid teps mitte ei ole. Kompromiss tuleb leida inimestel omavahel, arvestades loodusseadusi ja vajadust elurikkust hoida.
Räägitakse süsiniku talletamise vajadusest – süsinikuringes on elus, õieti elurikkuses, aga võtmekoht. Miks siis ei kuule ministeeriumilt plaani elurikkust hoida, selle asemel et kõlavate seadusemuudatuste saatel hävitada? Kliimaministeerium plaanib eelnõudega looduskasutuse võimalusi intensiivtööstuste kasuks pöörata ajal, mil Eestis ei ole looduskaitsealadki kaitse all ja ministeerium isegi ei lahenda seda probleemi.
Kõnealuseid eelnõusid lugedes tasub endalt küsida, kas ja kuidas aitavad planeeritud seadusemuudatused loodust hoida ja kaitsta või aitavad need hoopis loodust efektiivsemalt kasutades ebamõistlikult hävitada. Vaikseks pealtvaatajaks võib jääda, kuid võiks teadmiseks võtta, et ministeeriumi praegune plaan teeb olukorda otseselt halvemaks – muu hulgas kinnistab see looduskaitsealade lagedaks raiumise, kingib osa Eestimaast ebamõistlikult liigintensiivseks majandamiseks ja takistab looduskaitsealade moodustamist. 30 protsenti on põrand ja lagi, olles samal ajal vaid Euroopa Liidu elurikkuse strateegiast tulenev miinimum.
Seadused on ühiskondlikud kokkulepped ja neisse tuleb nõnda ka suhtuda. Samal ajal tasub meeles hoida, et intensiivtööstused on intensiivsed ressursiliigutamised samal ajal ühiskonnale üpris vähe vastu andes. Pealegi on intensiivtöösturite huvides lüüa väga palju lärmi, et “ühiskondlik kokkulepe” võimalikult palju oma huvide poole tirida. Keskkonnaorganisatsioonide ja looduskaitsjate seisukohad tulevad aga soovist ühiskonna huvi elu ja elukeskkonda hoida. Miks selle vastu ometi nii jõuliselt võidelda?
